Oh, kes meist ei unistaks autost ...
Hiljuti siin Evi ( mu ämm ) küsis, et kui palju mul autosid olnud on? Jäin selle peale täitsa mõttesse, et tõepoolest ...
Kunagi sai sõidetud ühe sinise Žhiguliga, aga see polnud päris minu oma. Päris minu ei olnud ka pildil olev punane Ford Escort. Ostsime selle Tartust autoturult, onu Väino aitas valida. Nagu pildilt näha, oli tegemist igati edeva masinaga, valuveljed ja puha. Tõsi, mootori maht oli sel vaid 1,1 liitrit.
Huvitav on ka seik, et olin sellega terve suve jõudnud ringi rallida, kui autot sattus nägema ka Enar ( mu vend ). Ei mäleta enam, mis asjaoludel, aga igatahes kruvis ta lahti õhupuhasti ja selgus, et filtrit seal polnudki. Auto müüja polnud seda sinna pannud ja ei taibanud ka meie asja kontrollida. 90-ndetatel oli muidugi tavaline, et müüdavad autod olid üsna suvalises seisukorras ja ostja sai reeglina alati petta.
Aga võib vaid ette kujutada, mis toimus mootoriga, kui kogu see suvine tolm, putukad jne otse silindritesse sattus. Autokese lõpp oli aga kurb - talvel purunes sel hammasrihm ning klapid sõitsid kolbidele pähe.
Kõige esimene päris enda auto oli mul Audi 80. Ostsin selle millalgi 90-ndate keskpaiku Tartus autoaiast ja kuigi see oli tagantjärele mõeldes üsna koledat kollast värvi, oli see tolle aja kohta igati uhke aparaat - kaheliitrise mootori ja elektrilise katuseluugiga. Olin sellega isegi Sassi pulmas noorpaari autojuhiks.
Värv oli jah kollane ja kole, aga üsna eriline. Kusjuures, aegajalt mind Tartu peal täitsa suvalised tüübid tervitasid ja lehvitasid, kui neile vastu sõitsin. Hiljem sain teada, et mingil kohalikul pättide pealikul oli täpselt sama värvi masin.
Auto tegelik läbisõit ja varasem saatus olid muidugi mõistatuseks ning masin tõrkus regulaarselt. Kunagi ei teadnud, kas käima ka läheb. Praegu küll ei julgeks sellisega kodust kaugele minna, aga tol ajal reisisime, lapsed peal, igal pool ja polnud mingit hirmu. Eks, kui oled ise noor, võtad maailma ka muretumalt. Päris tee peale kordagi ei jäänud ka. Lasin erinevatel meistritel Audit muidugi putitada, aga päris korda ei saanudki.
Lisaks ma ka ise üsna mitu korda tagurdasin sellega küll vastu seina, küll vastu lilleklumpi ja lõpuks sõideti Lõunaka parklas sel tagumine tiib mõlki. Nii vaatasingi, et peaks vist midagi uut endale otsima.
Mu bändikaaslase Meinhardi tuttav käis sel ajal Saksast autosid toomas, sai talle raha kaasa antud ja tõi mulle rohelise Golf 3-e. Audi müüsin olematu hinna eest esimesele huvilisele, kes kuulutuse peale kohale ilmus. Mäletan, et ta üritas kaugtulesid sisse lülitada, aga lüliti hakkas kärssama.
Läksime Golfile järgi Anne autoaeda. Istusime kogu kambaga autosse ( tol ajal käidi autot ostmas koos pere ja sõpradega ), üritasin tagurdada ... ei liigu! Annan gaasi ... no ei liigu! Nagu kännu taga kinni!
Selgus, et oligi. Täpsemalt, masin oli pargitud ninaga mingi betoonbloki peale ja sellest turritas välja raud-armatuuri ots. Kui seltskond autosse istus, vajus auto madalamaks ja masin jäi orgi otsa.
Hea algus seega ja olgu kohe ka öeldud, et auto sõitis koduni ära ja siis rohkem ei sõitnud. Autotooja laiutas käsi ja hankis mingid jupid, ilmselgelt kusagilt lammutusest, aga need ei sobinud.
Nii lasingi Golfi üles vuntsida Volkswageni Tartu esinduses, päris palju asju läks vahetusse. Aga masin sai ka korda, erinevalt kollasest Audist, mis absoluutselt remondile ei allunud.
Golfist sai tõesti mulle väga hea auto, läks paugust käima ka kõige hullema pakasega.
Tõsi, üks kiiks Golfil siiski oli - talviti oli reegel, et vähemalt korra ummistus karteri tuulutus ära, mootorisse tekkis surve ja õli jooksis tihendite vahelt auto alla. Ka ei jäänud mõnikord pakasega uks kinni, tuli sõidu ajal käega hoida. Aga noh, pisiasi.
Kuna aga põhi hakkas ka läbi roostetama, jõudsin ühel hetkel taas punkti, et nüüd oleks midagi uut vaja.
Ave, meil reklaamiosakonnast, ostis Golfi ära ja mina põrutasin bussiga Tallinnasse, et Mariine Autost endale Subaru Impreza tuua. Üks ca 100 tuh sõitnud isend oli seal parajasti saadaval.
See polnud küll selline paugutaja, millega rallit sõita, vaid tavaline 1,6-liitrine, aga muidu nägi välja nagu tolle aja Imprezad ikka. Aknad olid ilma raamita ja väga sheff oli klaasid alla lasta ning kui siis ukse lahti tegid, jäi järgi ainult alumine pool. Kui mõne kõrtsi ette sõitsin, tegid kohalikud alati "oo-oo ...". Ma ei hakanud mootori tegelikku võimsust neile kunagi tutvustama ka.
See oli manuaalkastiga pill ja lisaks oli sel ka aeglusti, juhuks, kui vaja eriti aeglaselt ronida.
Ausalt öelda, vaatamata suhteliselt nõrgale mootorile, oli see Impreza mul siiani kõige mõnusama sõidutunnetusega auto. Pidev nelikvedu ja kõik rattad vedasid võrdselt - oli tunne, et masin hoiab teekattest kinni nagu ämblik. Fantast!
Kahjuks ma aga talve, mil seda nelikvedu oleks saanud nautida, ära oodata ei jõudnudki. Mingil hetkel läksin Tartu Mariinesse hooldust tegema ning jäin salongis seisnud uut punast Imprezat vaatama. Müügimees astus ligi ... ja vist juba järgmisel või ülejärgmisel päeval sõitsingi punasega minema. See oli ka minu elu kõige esimene täitsa uus auto.
Erinevalt sinisest, oli see automaatkastiga. Ja ei olnud nii hea sõita, pean tunnistama, lõbu oli palju vähem. Muus osas aga vuras kenasti ja kuigi aegajalt ka lagunes asju, mis ei oleks nagu tohtinud laguneda, näiteks esitulede pesuri pump, siis sõitsin sellega kuni liisingu lõpuni ja ostsin siis välja.
Kusagil 140 tuhande läbisõidu juures hakkas aga hing kripeldama. Pealegi oli automaadi ja nelikveoga väga tüütu käia tehnoülevaatusel. Esindus ütles, et piduri testi ajal tuleb mittevedavad rattad õhku tõsta, muidu lõhub kasti ära. Ülevaatajad seda juttu muidugi ei uskunud ja tegid alati nägusid, kui ma jälle tulin.
Nii vaatasingi enne järjekordset ülevaatust, et aitab küll sellest jamast. Tegin Autospiritiga kaupa ja sõitsin minema musta Kia Ceediga.
Seekord taas manuaalkastiga masin, sest mul oli veel meeles see sinine Impreza, pealegi oleks automaat kohe hinda tõstnud ja raha polnud mul raisata.
Ceed oli suhteliselt väikse auto kohta korraliku mootoriga - 99 kw ja liikus väledalt. See oli ka juba see aeg, kui Korea autotööstus oli piisavalt arenenud ja nende toodang igati kvaliteetne. Sõitsin Ceediga muretult mitu aastat ja polnud ühtegi probleemi. Nagu mainisin, punase Subaruga neid jagus.
Küll aga oli Ceedi miinuseks, et see oli üsna madala kliirensiga. Täpselt ei mäleta, kas 14 või isegi 13 cm, aga igatahes läksin kord kuhugi turismitallu keikkale, kruusatee oli kaetud kividega ja nii mõnigi neist pani kolaka.
Vaatasin, et nii ei saa.
Kuna masin oli ilus-korras ja garantiid-värgid kõik peal, ostis Tartu Topauto selle mult ära, ilma, et keegi oleks sissegi vaadanud. Asemele sain Suzuki S-Crossi.
Musta värvi ja nagu nimigi reedab, oluliselt kõrgema põhjaga. Taaskord manuaalkastiga, sest olin aru saanud, et see on minu rida. Ma ei ütle, automaat on mugav, eriti kusagil ummikus venides, aga mulle meeldib autot tõesti ise juhtida, olla aktiivselt protsessis sees. Ja ega käsi muutub üsna varsti nagu automaadiks ka.
Kusjuures, mu Ceed läks Topautost juba mõne päevaga ära ja uus omanik tegi mulle kohe ka kiirustrahvi. Saatsin politseile müügilepingu koopia ning asi lahenes.
Suzuki oli nats nõrgema mootoriga, kui Ceed, aga kerge ja liikus samuti hästi. Kõrge kliirens oli aga super. Kunagi polnud probleemi, et mõni äärekivi on liiga kõrge või mõne veoauto rattakoopast kukkunud jääkamakas oleks vastu põhja käinud.
Tuunisin seda ka - algul lasin panna elektrilise blokisoojenduse, hiljem ka Webasto. Viimane oli tõesti väga mugav, talvel sai puldiga juba kaugelt masina sooja panna.
Kokkuvõtteks - väga mõnus auto. Null probleemi, kui mitte arvestada, et üks kahest puldist lakkas töötamast ja nii sain garantii korras uue. Samuti selgus millalgi, et istmekatted olevat liiga tugevast materjalist, ei rebenevat piisavalt kiiresti, kui turvakardinad avanevad. Tehas kutsus seetõttu S-Crossid tagasi ja nii sain ka mina uued istmekatted. Tore, vanad olid küll ka veel ilusad puhtad, aga noh, uus on uus!
Kuna aga Suzuki oli oma olemuselt pigem vanakooli masin, näiteks multimeedia oli üsna algeline, ei CarPlayd ega puutetundlikku ekraani, hakkas mingil hetkel hing jälle kripeldama.
Nii tegingi kaupa taaskord Autospiritiga ja sain neilt vastu Kia Stonicu. Jälle must ja manuaalkastiga. Stonic oli üsna üks-ühele sarnane S-Crossiga, küll aga mitte nii nauditava juhitavusega. Suzukiga oli peaaegu sama lõbus sõita, kui sinise Imprezaga, Kia seevastu oli küll turvaline ja kindel, aga pisut nagu tuim ja igavavõitu.
Sõitsin sellega siiski 8 aastat ja tagantjärgi võin öelda, et hea auto oli. Pidas hästi vastu ega roostetanud ka kusagilt.
Aga sellega oli ka üks huvitav intsident. Hakkasin kord tööle minema, panin mootori käima ... ja kohe sain aru, et mingi jama on, hääl pole see.
Vaatasin kapoti alla ja ... ohoo! - üks pihusti-juhe on puudu! Keegi näriline oli selle ära söönud!
Õnneks läks kohe ka buss ning tööle hiljaks ma ei jäänud, järgmisel hommikul tellisin puksiiri. See tuli kohale ja, et peale sõita, pani Stonicu käima. Käis nagu kellavärk. Vaatab siis mees mulle nõutult otsa, et milles probleem, kõik korras ju! Ma siis, et vaata kapoti alla. Vaatas - on jah kurat üks juhe puudu ...
See oli Stonicu suur pluss, et oli vanakooli vabalthingav mootor ja normaalselt neli silindrit. Suutis edukalt ka ainult kolmega töötada.
Esindus vahetas juhtmed ära, rott oli mujalt ka ampsu võtnud. Kahju jäi omavastutuse piiridesse, seega kaskost abi ei olnud.
Aga nüüd ma siis sõidan järgmise Stonicuga. Kia tuli selle aasta alguses välja kolmanda põlvkonnaga ja mõtlesin, et mis seal ikka, proovime ära.
Taas manuaalkastiga ja sedapuhku valge.
Mootor on muidugi selline, nagu need tänapäeval kahjuks selle suurusklassi autodel kõigil on - ühe liitrine ja kolme silindriga. Kas selline ka "roti testi" läbiks, ma väga kahtlen.
Teisalt, väändemoment on tänu turbole 30% suurem, kui see oli eelmisel Stonicul ja seda on kohe tunda. Ka teeb see mikro-mootor üllatavalt tummist häält, kartsin palju hullemat.
Eks siis ole näha, kuidas asi ennast õigustab. Turbo võtab ilmselt õli, nagu räägitakse, sellel tuleb pilk peal hoida. Samuti on tänapäeva bensukatel tahmafilter, mis kipub lühikestel linnasõitudel umbe minema ja mida siis käiakse maanteel puhtaks sõitmas. Elame näeme.
Ämmale igatahes meeldib :-)
Kunagi sai sõidetud ühe sinise Žhiguliga, aga see polnud päris minu oma. Päris minu ei olnud ka pildil olev punane Ford Escort. Ostsime selle Tartust autoturult, onu Väino aitas valida. Nagu pildilt näha, oli tegemist igati edeva masinaga, valuveljed ja puha. Tõsi, mootori maht oli sel vaid 1,1 liitrit.
Huvitav on ka seik, et olin sellega terve suve jõudnud ringi rallida, kui autot sattus nägema ka Enar ( mu vend ). Ei mäleta enam, mis asjaoludel, aga igatahes kruvis ta lahti õhupuhasti ja selgus, et filtrit seal polnudki. Auto müüja polnud seda sinna pannud ja ei taibanud ka meie asja kontrollida. 90-ndetatel oli muidugi tavaline, et müüdavad autod olid üsna suvalises seisukorras ja ostja sai reeglina alati petta.
Aga võib vaid ette kujutada, mis toimus mootoriga, kui kogu see suvine tolm, putukad jne otse silindritesse sattus. Autokese lõpp oli aga kurb - talvel purunes sel hammasrihm ning klapid sõitsid kolbidele pähe.
Kõige esimene päris enda auto oli mul Audi 80. Ostsin selle millalgi 90-ndate keskpaiku Tartus autoaiast ja kuigi see oli tagantjärele mõeldes üsna koledat kollast värvi, oli see tolle aja kohta igati uhke aparaat - kaheliitrise mootori ja elektrilise katuseluugiga. Olin sellega isegi Sassi pulmas noorpaari autojuhiks.
Värv oli jah kollane ja kole, aga üsna eriline. Kusjuures, aegajalt mind Tartu peal täitsa suvalised tüübid tervitasid ja lehvitasid, kui neile vastu sõitsin. Hiljem sain teada, et mingil kohalikul pättide pealikul oli täpselt sama värvi masin.
Auto tegelik läbisõit ja varasem saatus olid muidugi mõistatuseks ning masin tõrkus regulaarselt. Kunagi ei teadnud, kas käima ka läheb. Praegu küll ei julgeks sellisega kodust kaugele minna, aga tol ajal reisisime, lapsed peal, igal pool ja polnud mingit hirmu. Eks, kui oled ise noor, võtad maailma ka muretumalt. Päris tee peale kordagi ei jäänud ka. Lasin erinevatel meistritel Audit muidugi putitada, aga päris korda ei saanudki.
Lisaks ma ka ise üsna mitu korda tagurdasin sellega küll vastu seina, küll vastu lilleklumpi ja lõpuks sõideti Lõunaka parklas sel tagumine tiib mõlki. Nii vaatasingi, et peaks vist midagi uut endale otsima.
Mu bändikaaslase Meinhardi tuttav käis sel ajal Saksast autosid toomas, sai talle raha kaasa antud ja tõi mulle rohelise Golf 3-e. Audi müüsin olematu hinna eest esimesele huvilisele, kes kuulutuse peale kohale ilmus. Mäletan, et ta üritas kaugtulesid sisse lülitada, aga lüliti hakkas kärssama.
Läksime Golfile järgi Anne autoaeda. Istusime kogu kambaga autosse ( tol ajal käidi autot ostmas koos pere ja sõpradega ), üritasin tagurdada ... ei liigu! Annan gaasi ... no ei liigu! Nagu kännu taga kinni!
Selgus, et oligi. Täpsemalt, masin oli pargitud ninaga mingi betoonbloki peale ja sellest turritas välja raud-armatuuri ots. Kui seltskond autosse istus, vajus auto madalamaks ja masin jäi orgi otsa.
Hea algus seega ja olgu kohe ka öeldud, et auto sõitis koduni ära ja siis rohkem ei sõitnud. Autotooja laiutas käsi ja hankis mingid jupid, ilmselgelt kusagilt lammutusest, aga need ei sobinud.
Nii lasingi Golfi üles vuntsida Volkswageni Tartu esinduses, päris palju asju läks vahetusse. Aga masin sai ka korda, erinevalt kollasest Audist, mis absoluutselt remondile ei allunud.
Golfist sai tõesti mulle väga hea auto, läks paugust käima ka kõige hullema pakasega.
Tõsi, üks kiiks Golfil siiski oli - talviti oli reegel, et vähemalt korra ummistus karteri tuulutus ära, mootorisse tekkis surve ja õli jooksis tihendite vahelt auto alla. Ka ei jäänud mõnikord pakasega uks kinni, tuli sõidu ajal käega hoida. Aga noh, pisiasi.
Kuna aga põhi hakkas ka läbi roostetama, jõudsin ühel hetkel taas punkti, et nüüd oleks midagi uut vaja.
Ave, meil reklaamiosakonnast, ostis Golfi ära ja mina põrutasin bussiga Tallinnasse, et Mariine Autost endale Subaru Impreza tuua. Üks ca 100 tuh sõitnud isend oli seal parajasti saadaval.
See polnud küll selline paugutaja, millega rallit sõita, vaid tavaline 1,6-liitrine, aga muidu nägi välja nagu tolle aja Imprezad ikka. Aknad olid ilma raamita ja väga sheff oli klaasid alla lasta ning kui siis ukse lahti tegid, jäi järgi ainult alumine pool. Kui mõne kõrtsi ette sõitsin, tegid kohalikud alati "oo-oo ...". Ma ei hakanud mootori tegelikku võimsust neile kunagi tutvustama ka.
See oli manuaalkastiga pill ja lisaks oli sel ka aeglusti, juhuks, kui vaja eriti aeglaselt ronida.
Ausalt öelda, vaatamata suhteliselt nõrgale mootorile, oli see Impreza mul siiani kõige mõnusama sõidutunnetusega auto. Pidev nelikvedu ja kõik rattad vedasid võrdselt - oli tunne, et masin hoiab teekattest kinni nagu ämblik. Fantast!
Kahjuks ma aga talve, mil seda nelikvedu oleks saanud nautida, ära oodata ei jõudnudki. Mingil hetkel läksin Tartu Mariinesse hooldust tegema ning jäin salongis seisnud uut punast Imprezat vaatama. Müügimees astus ligi ... ja vist juba järgmisel või ülejärgmisel päeval sõitsingi punasega minema. See oli ka minu elu kõige esimene täitsa uus auto.
Erinevalt sinisest, oli see automaatkastiga. Ja ei olnud nii hea sõita, pean tunnistama, lõbu oli palju vähem. Muus osas aga vuras kenasti ja kuigi aegajalt ka lagunes asju, mis ei oleks nagu tohtinud laguneda, näiteks esitulede pesuri pump, siis sõitsin sellega kuni liisingu lõpuni ja ostsin siis välja.
Kusagil 140 tuhande läbisõidu juures hakkas aga hing kripeldama. Pealegi oli automaadi ja nelikveoga väga tüütu käia tehnoülevaatusel. Esindus ütles, et piduri testi ajal tuleb mittevedavad rattad õhku tõsta, muidu lõhub kasti ära. Ülevaatajad seda juttu muidugi ei uskunud ja tegid alati nägusid, kui ma jälle tulin.
Nii vaatasingi enne järjekordset ülevaatust, et aitab küll sellest jamast. Tegin Autospiritiga kaupa ja sõitsin minema musta Kia Ceediga.
Seekord taas manuaalkastiga masin, sest mul oli veel meeles see sinine Impreza, pealegi oleks automaat kohe hinda tõstnud ja raha polnud mul raisata.
Ceed oli suhteliselt väikse auto kohta korraliku mootoriga - 99 kw ja liikus väledalt. See oli ka juba see aeg, kui Korea autotööstus oli piisavalt arenenud ja nende toodang igati kvaliteetne. Sõitsin Ceediga muretult mitu aastat ja polnud ühtegi probleemi. Nagu mainisin, punase Subaruga neid jagus.
Küll aga oli Ceedi miinuseks, et see oli üsna madala kliirensiga. Täpselt ei mäleta, kas 14 või isegi 13 cm, aga igatahes läksin kord kuhugi turismitallu keikkale, kruusatee oli kaetud kividega ja nii mõnigi neist pani kolaka.
Vaatasin, et nii ei saa.
Kuna masin oli ilus-korras ja garantiid-värgid kõik peal, ostis Tartu Topauto selle mult ära, ilma, et keegi oleks sissegi vaadanud. Asemele sain Suzuki S-Crossi.
Musta värvi ja nagu nimigi reedab, oluliselt kõrgema põhjaga. Taaskord manuaalkastiga, sest olin aru saanud, et see on minu rida. Ma ei ütle, automaat on mugav, eriti kusagil ummikus venides, aga mulle meeldib autot tõesti ise juhtida, olla aktiivselt protsessis sees. Ja ega käsi muutub üsna varsti nagu automaadiks ka.
Kusjuures, mu Ceed läks Topautost juba mõne päevaga ära ja uus omanik tegi mulle kohe ka kiirustrahvi. Saatsin politseile müügilepingu koopia ning asi lahenes.
Suzuki oli nats nõrgema mootoriga, kui Ceed, aga kerge ja liikus samuti hästi. Kõrge kliirens oli aga super. Kunagi polnud probleemi, et mõni äärekivi on liiga kõrge või mõne veoauto rattakoopast kukkunud jääkamakas oleks vastu põhja käinud.
Tuunisin seda ka - algul lasin panna elektrilise blokisoojenduse, hiljem ka Webasto. Viimane oli tõesti väga mugav, talvel sai puldiga juba kaugelt masina sooja panna.
Kokkuvõtteks - väga mõnus auto. Null probleemi, kui mitte arvestada, et üks kahest puldist lakkas töötamast ja nii sain garantii korras uue. Samuti selgus millalgi, et istmekatted olevat liiga tugevast materjalist, ei rebenevat piisavalt kiiresti, kui turvakardinad avanevad. Tehas kutsus seetõttu S-Crossid tagasi ja nii sain ka mina uued istmekatted. Tore, vanad olid küll ka veel ilusad puhtad, aga noh, uus on uus!
Kuna aga Suzuki oli oma olemuselt pigem vanakooli masin, näiteks multimeedia oli üsna algeline, ei CarPlayd ega puutetundlikku ekraani, hakkas mingil hetkel hing jälle kripeldama.
Nii tegingi kaupa taaskord Autospiritiga ja sain neilt vastu Kia Stonicu. Jälle must ja manuaalkastiga. Stonic oli üsna üks-ühele sarnane S-Crossiga, küll aga mitte nii nauditava juhitavusega. Suzukiga oli peaaegu sama lõbus sõita, kui sinise Imprezaga, Kia seevastu oli küll turvaline ja kindel, aga pisut nagu tuim ja igavavõitu.
Sõitsin sellega siiski 8 aastat ja tagantjärgi võin öelda, et hea auto oli. Pidas hästi vastu ega roostetanud ka kusagilt.
Aga sellega oli ka üks huvitav intsident. Hakkasin kord tööle minema, panin mootori käima ... ja kohe sain aru, et mingi jama on, hääl pole see.
Vaatasin kapoti alla ja ... ohoo! - üks pihusti-juhe on puudu! Keegi näriline oli selle ära söönud!
Õnneks läks kohe ka buss ning tööle hiljaks ma ei jäänud, järgmisel hommikul tellisin puksiiri. See tuli kohale ja, et peale sõita, pani Stonicu käima. Käis nagu kellavärk. Vaatab siis mees mulle nõutult otsa, et milles probleem, kõik korras ju! Ma siis, et vaata kapoti alla. Vaatas - on jah kurat üks juhe puudu ...
See oli Stonicu suur pluss, et oli vanakooli vabalthingav mootor ja normaalselt neli silindrit. Suutis edukalt ka ainult kolmega töötada.
Esindus vahetas juhtmed ära, rott oli mujalt ka ampsu võtnud. Kahju jäi omavastutuse piiridesse, seega kaskost abi ei olnud.
Aga nüüd ma siis sõidan järgmise Stonicuga. Kia tuli selle aasta alguses välja kolmanda põlvkonnaga ja mõtlesin, et mis seal ikka, proovime ära.
Taas manuaalkastiga ja sedapuhku valge.
Mootor on muidugi selline, nagu need tänapäeval kahjuks selle suurusklassi autodel kõigil on - ühe liitrine ja kolme silindriga. Kas selline ka "roti testi" läbiks, ma väga kahtlen.
Teisalt, väändemoment on tänu turbole 30% suurem, kui see oli eelmisel Stonicul ja seda on kohe tunda. Ka teeb see mikro-mootor üllatavalt tummist häält, kartsin palju hullemat.
Eks siis ole näha, kuidas asi ennast õigustab. Turbo võtab ilmselt õli, nagu räägitakse, sellel tuleb pilk peal hoida. Samuti on tänapäeva bensukatel tahmafilter, mis kipub lühikestel linnasõitudel umbe minema ja mida siis käiakse maanteel puhtaks sõitmas. Elame näeme.
Ämmale igatahes meeldib :-)
Sellel postitusel on 1 vastus