SansAmp "screaming blonde"

Kitarridest ja võimenditest.

Inimesel publiku hulgast võib õigustatult tekkida küsimus, et miks peab elektikitarri mängima läbi spetsiaalse võimendi? Saalis on ju bändi üldine helivõimendus alati olemas!

Kiire vastus on, et kitarri on selliselt mängitud varsti juba sada aastat ja küllap on siis mängijate arvates olnud sound niimoodi kõige parem.

Aga kui süveneda, siis minu põhjendus on, et erinevalt näiteks viiulist või trummist pole elektrikitarril kõlakoda, see on põhimõtteliselt lihtsalt nagu jupp lauda, millele traadid peale tõmmatud. Kujutame korraks ette, kuidas kõlaks trumm, millel on ainult pingul trumminahk ega pole korpust. Tekkiv heli oleks üsna kitsas ja jõuetu, eks.

Kitarrivõimendi ongi justkui elektrikitarri kõlakoda. See lisab soundile ruumilisust ning vormib vibreerivate keelte elektrilisest signaalist just sellise heli, mida me kuulajana oleme harjunud pidama "õigeks" kitarri soundiks.

Jaa, on ka selliseid elektrikitarre, mis on kõlakojaga ning minu kogemus näitab, et need tõesti ei vaja tingimata eraldi võimendit. Nagu olen lugenud, siis jazz-kitarristid mängivad tihti juhtmega otse mikserpulti ja kõik on rahul

Aga näiteks rokki või countryt selliselt juba ei tee.

Sest kitarrivõimendi pole vaid kõlakoda. See lisab vajadusel ka moonutusi ja kompressiooni, samuti on see justkui ekvalaiser, mille võtme-sagedused on timmitud just kitarri vajadusi silmas pidades. Erinevate korpuste, elektroonika-komponentide ja nende skeemide ning valjuhääldajate ja nende ette käivate mikrofonide teemal võivad kitarristid pikalt vestelda.

Nii, et kitarrivõimendi on elektrikitarri puhul reeglina möödapääsmatu.

Paha asi on aga, et kidravõim tähendab alati täiendavat eset, mida transportida. Väiksema peobändi puhul, kus transamees ning muusik on ühes isikus, omandab iga lisaliigutus hoopis teise mõõtme.

Ka pole väikestes peokohtades mõnikord võimalik kitarrivõimendit hästi helindada, ruumi on vähe ja/või on võimendi lihtsalt liiga vali.

Siin tulevadki mängu simulaatorid.

Neid on põhiliselt kahte tüüpi - analoog ja digitaalsed. Viimased on tänapäeval vägagi eheda kõlaga ja pakuvad mängijale rohkelt võimalusi. Nende suur puudus on aga, et signaali muundamine digitaalseks, selle töötlemine ja siis taas analoog-signaaliks muundamine võtab teatud aja ning see väljendub viivitusena. Kuigi seda mõõdetakse millisekundites, on see siiski piisav, et mängija seda tunnetab ja see vähendab mängurõõmu.

Ja kui ahelas on digitaalseid seadmeid teisigi, näiteks mikserpult ja aktiivkõlarid, siis kõigi nende viivitused summeeruvad ning probleem muutub veelgi tajutavamaks. 

Analoog-simulaatorid on küll viivituse-vabad, aga võrreldes oma digitaalsete kolleegidega on nende simulatsioon üsna primitiivne, puudub see teatav ruumiline 3D-faktor.

Millist keegi eelistab, on maitse asi, mina olen kasutanud ja kasutan mõlemaid.

Viimati sai endale hangitud see pildil olev Ameerika firma Tech21 pedaal SansAmp "Screaming Blonde"

See on siis 100% analoog-tehnoloogial baseeruv pedaal ning selle tootja Tech21 on valdkonna üks vanimaid ja tuntumaid nimesid.

Mul oli kunagi aastaid tagasi sama pedaali eelkäija, selle nimi oli lihtsalt "Blonde". Tegemist oli Fender-tüüpi kitarrivõimendite simulatsiooniga ning mulle see väga meeldis. Käisin sellega palju esinemas, lõpuks oli see mul üsna ära trööbatud ja ei mäletagi, kas lihtsalt viskasin selle ära või kinkisin kellelegi.

Tõsi, hiljem tuli seda kahetseda, kuna selgus, et head asendust leida polegi nii lihtne.

Nii oligi, et kui Tech21 tuli paar aastat tagasi välja sama pedaali "pluss"-versiooniga, mõtlesin kohe, et seda ma tahan. Ja siin see nüüd lõpuks on.

Erinevalt originaalist on "Screaming Blonde'il" kaks kanalit. Nende vahel saab valida kõige parempoolse jalgnupuga. Kummagil kanalil on eraldi "volume" ja "gain", ekvalaiseri osa on aga ühine.

Lisaks on mõlemal kanalil eraldi potekas, nimega "character". Müügijutt selle kohta on, et "sellega saab liikuda läbi erinevate ajastute Fender-võimendite". Praktikas tähendab see aga minu arvates, et mida rohkem potekat peale keerata, seda rohkem lisandub keskmisi sagedusi, heli muutub nasaalsemaks ja domineerivamaks. Ka läheb signaal kiiremeni moonutama. Mis on ka loogiline, sest ilmselt on see "character" moodul enne draivi osa ja kuna keskmiste sageduste lisamine kergitab ka signaali tugevust, ajab see draivi kiiremeni moonutama.

Vaatamata kogu asja suhtelisele primitiivsusele on see vägagi efektiivne ja toimiv simulatsioon, eriti live-situatsioonis.

Blonde "pluss"-versioonile on lisatud ka klassikaline draivi-pedaal "Tube Screamer". Sellest siis ka nimi "Screaming Blonde". Ma pole väga selle pedaali spetsialist, aga see annab tõesti head kärinat, Tube Screamerile iseloomulikku kitsast ja läbitungivat tooni ning selle saab keskmisest jalgnupust alati soovi korral sisse või välja vajutada.

Kõige vasakpoolne jalgnupp on aga "bypass". See lülitab kogu simulatsiooni välja, juhuks, kui on soov pedaali kasutada vaid di-boxina.

Kokkuvõtteks - "Screaming Blonde" on analoog-simulatsioon Tech21-e tuntud headuses, nagu seda oli omal ajal ka originaal.

Mu ainukesed kriitikanooled lendavad pedaali suuruse pihta. See on väga pisikese korpusega ning jalgnuppe on mänguhoos üsna keeruline tabada. Jah, pedalboardis pole kunagi ruumi raisata, aga vabalt võinuks asi olla mõne sentimeetri võrra suurem.

Praegu mõjub see pisut nagu mänguasi, kuigi pole seda.